Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing sai alguse vajadusest lahendada jooksvaid pisiprobleeme, mis tekivad juhtkoera kasutamisel linnaruumis, ühistranspordis, ametiasutustes ja nii edasi.
Juhtkoeri koolitav asutus annab küll treenitud koera üle kasutajale, aga ei ole kohustatud lahendama lõputult kõikvõimalikke probleeme, mis tekivad juhtkoeraga ringi liikudes. Nii tekkis vajadus tõepoolest organiseeruda ja koondada juba aktiivselt kasutuses olevate koerte read ühise “mütsi” alla. Ühing asutati toona kolme juhtkoerakasutaja poolt, kellest said esimesed EJKÜ liikmed ja ühtlasi ka juhatus: Merle Aitsar, Gerli Kangur ja Kaili Mikk.
Kohe, kui EJK Ühingule pandi seaduslik alus, hakati võtma vastu uute liikmete ühingusseastumise avaldusi. Kiiresti kasvas meie Ühing umbes 10-liikmeliseks väikeseks organisatsiooniks. Tasapisi, juhtkoerte järjest suureneva arvu läbi, suurenes ka EJKÜ liikmelisus.
Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing on algusaegadest peale kuni tänaseni korraldanud seminare koostöös Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstidega, õppe- ja treeningpäevi juba töös olevate juhtkoerte täiendõppeks koostöös SA Juht- ja Abikoerte Kooliga, välja andnud EJKÜ liikmekaardid, läbi viinud suviseid juhtkoertelaagreid, püüdnud oma võimete piires levitada infot juhtkoerte õigustest ja nende olemasolust jmt.
Meid on väga palju aidanud meie võitluses oma kohta siin kiires maailmas leida meie head sõbrad Soomest. Nende julgustusel ja juhendamisel oleme palju õppinud ja nii mitmeski ettevõtmises toetust leidnud. Meie koostöö Soome Juhtkoerte Kasutajate Ühinguga on jätkuvalt toimiv ja sõbralik.
Praeguseks on meie Ühingus 31 aktiivset ja tegusat liiget. Juhtkoeri on Eestis ringi liikumas rohkemgi, kuid kõik ei ole Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu liikmed.
Mitmed meie ühingu esmased liikmed on oma juhtkoerad pidanud elu paratamatuse tõttu juba välja vahetama. Mõnel on teine, teisel juba kolmas koer kasutusel. Elu kord juba on selline, et koer elab inimesest lühemat elupikkust. Küll on aga juhtkoer eriti täisväärtusliku elu osaks saav koer. Ta saab oma peremehega/perenaisega ju kaasas käia kõikjal, kuhu tavaline koer ei pääse või ei oska unistadagi (näiteks kontserdil, poes, koolis, kinos jne).
Inimene, kel kord on olnud juhtkoer, ei saa enam sellest niiöelda “tõvest” lahti – see on elustiil! Juhtkoera kasutamine oma igapäevastel käikudel ja kõigis oma tegemistes on nii enesestmõistetav, et kui ühel hetkel koera kõrval pole, oleks nagu poolest iseendast ilma jäänud.
Kes kord on juhtkoerakasutaja, see jääb selleks igavesti.
Tööpuudust EJKÜ-l karta pole, tasapisi kasvab meie ühingu liikmete hulk ja elu läheb aina huvitavamaks ja kiiremaks.