Teadupärast on juhtkoer koer, nagu seda tema ametinimestki välja võib lugeda. Koertele on aga ette nähtud omad kohustuslikud teemad, nii ka juhtkoertel (näiteks vaktsineerimine ja parasiiditõrje jms). Tartus, Kesklinna Apteegis on olemas omaette lett, kus müüakse loomade tarbeks ravimeid ja muid pisikesi esmatarbekaupu. Kord võtsime kätte (mina, Kaili ja mu sõbranna Gerli) käigu sinna apteeki. Apteek ise asub väikesel tänaval, see on kahe suure tänava ühendustänav, selline paarisajameetrine. Me mõlemad Gerliga oleme juhtkoera kasutajad. Tollal oli meil kummalgi veel oma esimene juhtkoer, minul Dora, Gerlil Boli (Polla). Probleeme ei olnud, sest juhtkoera kasutamine eeldab teatud julgust ja tahet ringi liigelda, meil Gerliga sellest juba puudu ei tule. Nii me läksime kahekesi, vabandust, neljakesi apteeki otsima, et oma koerale osta kohustuslik ussirohutablett. Jõudsime viperusteta õige tänavani, isegi õige ukseni, aga vaat, käsu peale:”Otsi uks!”, leidsid koerad üksmeelselt, et otsi ise …
Nii me kõndisime uksest mööda, küll ühele poole ja teisele poole. Kord leidsime end ühe, küll teise väikese tänava otsa juurest …
Siis kuulsime samme, tulid sellised energilised kõpskingasammud. Võtsin kätte ja hõikasin: “Vabandage, kas saate aidata meid Kesklinna apteegi ukse lähedale, koerad ei taha meile seda ust otsida!?” Oh, tore naisterahvas oli, nõustus kohe meile appi tulema! Ütles, et läheb ise ka sinna, et kõndigu meie vaid tema järel. Naeratas koertele ja hakkas ees kõpsudes minema … Liikusime suure hooga järele ja korraga avastasime, et sammud on kadunud ja meie taas teises tänavaotsas …
Eks juhtus nii, et naisterahvas pöördus uksest sisse, aga ei tulnud selle peale, et meile seda öelda, et oleme õige ukse juures. Nii me mööda tuhisesime. Meie jaoks oli see väga-väga naljakas. Me naersime päris tükk aega, nii et pisarad silmis. Lõpuks soostusid koerad meid ukseni viima, sest apteegis koeraletis töötav loomaarst nägi meid aknast ja imestas, et miks me küll nii käime: ikka edasi-tagasi ja tuli meid uksele hõikama. Lõpuks pidid koeradki möönma, et tuleb siiski uks leida. Kogu saladus aga miks koerad keeldusid meid selle konkreetse ukse juurde viima, oli selles, et kunagi üks koertest oli saanud seal apteegis paar korda vaktsiinisüsti. Nüüd leidis ta, et aitab küll!