Liikudes juhtkoeraga, tuleb igasuguseid naljakaid olukordi ette. Lugu, millest siin jutustada tahan, ei leidnud aset küll otseselt tööülesandeid täites, vaid oli seotud juhtkoerte võistlustega, kus mu koer sai kohtunikelt päris kõrgeid punkte. Tulles 10/11 juhtkoera seas kolmandale või neljandale kohale. Täpselt enam ei mäleta, kuna see juhtus vist juba kuus aastat tagasi.
Eellugu sellele on järgmine:
Kevadisel treeningpäeval oli üks meie juhtkoerte sujundaja veendunud, et mina ei tohi selle koeraga tänavale minna, kui tahan sealt ka elu ja tervisega koju tagasi jõuda, sest koeral oli kevad südames ja nii unustas ta kõik randid, sebrad ja viis mind postide ja muu kraami otsa, mida tänavatel ohtralt leidub.
Igatahes läks see võistlus aga väga hästi. Karmen, nii oli minu toonase koera nimi, tegi oma tööd super hästi! Näitas tänava rante, sebrasid, viis takistustest mööda, hoidis kohta ja oli vastupidiselt kevadisele treeningpäevale üks igati ontlik ja tubli juhtkoer. Kui aga võistlus sai läbi, ülesanded sooritatud, punktid välja arvutatud, asutasime koos Karmeni ja meie vabatahtliku abilisega ehk sujundajaga tagasiteele finišist teiste juurde võistluse algamispaika. Loomulikult leidis mu koer, et enam ei pea tublidust demonstreerima, vaid nüüd võib lasta emotsioonidel lennata, sest kõik läks nii hästi. Pealegi on ju perenaisel veel inimene kõrval, kes tema, kui juhtkoera eest töö ära teeb ja minu turvaliselt kohale toimetab. Nii Karmen ümbritsevat melu nautiski, kuni käis suur plaks ja kõlas hele kiljatus: ”Ai!” Toimus tänaval olnud posti ja minu pea kokkupõrge ning minu otsaesist kaunistas pärast tükk aega ilmatusuur muhk. Loomulikult sai koer noomimise osaliseks. Ent mulle teeb see lugu siiani nalja. Eriti just see, et võistlusel esines ta igati tubli ja suurepärase juhtkoerana. Vaat, mis juhtub, kui korrakski tööülesanded unustatakse …