Eelmise aasta viimasel hommikul parki minnes, pistsime taskusse natuke raha, kilekoti ja lootuse, et väikeses koduses Konsumis leidub meile üks lillkapsapea, mille saame sealt endale salati tarbeks koju tuua.
See hommik oli üllatavalt vaikne. Kui aasta viimased nädalad, eriti aga viimased päevad, on täis siin-seal kõlavaid ilutulestikuraksatusi, sisinat, vilinat ja visinat, mida raketid taeva poole lennates kuuldavale toovad, jättes kohati tunde, et sõda on lahti, siis see päev oma alguses oli tõeliselt vaikne ja mõnusalt karge hommikuga. Oli küll Detsembri viimase päeva hommikupoolik, kuid väljas oli õhk kuidagi kevadine ja värske ja isegi paar julgemat linnukest püüdis põõsastes siutsuda kevadiselt. Siutsusidki! Koerad mängisid, linnud laulsid ja sõrmed külmetasid. Päris kevad ikka veel ei olnud, paljakäsi oli ikka liiga julge välja minna. Ja enne tõelise kevade saabumist pidi veel ka aasta ära vahetama.
Kärsitus utsitas tegutsema, sest oli ju vaja eelolevaks vana-aastaõhtuks ettevalmistusi tegema hakata! Nõnda siis me kuigi kaua seda pargimeeleolu ei nautinud, vaid võtsime oma koerad ja astusime koduteele, mille kõrvale jäi, nagu mainisin, kauplus nimega Kivilinna Konsum.
Olime neljakesi: mina Jessiga, Silver Tõnnuga.
Kauplusse sisenedes jäime seisma ja aru pidama, et kuidas me selle lillkapsa küll kätte leiame. Pidasime plaane mitmesuguseid, et kas helistada ühele tuttavale, kes elab ka seal lähedal või teisele tuttavale, kes elab peaaegu seal lähedal… Või üldse paluda infoletist abi, et kaupluse poolt meile keegi appi leitaks?
Konsumi infoletiga tekkis lisaks veel seegi takistus, et seal nimelt ei ole eraldi infoletti, vaid on infokassa. Tean, et see on esimene kassa, aga kummalt poolt lugedes?
Kindlasti oleks meile igast teisestki kassast vastu tuldud ja meie murele püütud abi leida, aga me ise ei jõudnud otsusele, millise variandi kasuks lõpuks otsustada. Kas minna hoopis lihtsalt müügisaali, liikuda õige leti suunas ja riiulite vahelt keegi kaupluse klientidest appi paluda?
No mitte kuidagi ei jõudnud otsusele ja koerad viskasid ka lõpuks end pikali, arvates, et küllap läheb siin pikemaks ootamiseks. Oma kaks minutit pidasime Silveriga omavahel nõu, kõhelesime ja kahtlesime ning muudkui kaalusime erinevaid variante.
Korraga kuulsime endi kõrvalt mahlast, sümpaatset meesterahvahäält, kes tervitas meid nagu vanu tuttavaid ja küsis, et kas meil on abi vaja! Küsis veel, nagu oleks unustanud, et oot, kuidas nende koerte nimed nüüd ongi?
Ega me ei saanudki aru, kes meile abi pakkuma hakkas, aga rõõmuga tervitasime abikätt ja ütlesime, et jah, oleks küll natuke juhendamist vaja.
Meesterahvas küsis, et mida meil vaja läheb, ja et ta aitab meid. No, me ütlesime siis, et oleks lillkapsast vaja, et ainus asi, mis meil õnnest puudu on, ongi üks lillkapsapea. Appi tulnud meesisik ütles, et “ahah” ja kadus kuhugi kaugemale.
Tekkis väike arusaamatu vaikushetk, kus ma enam ei tajunud, kes ja kuhu nüüd kadus, sest just oli abivalmis inimene siinsamas ja enam justkui nagu ei oleks ka… Kas ta ehmus tõesti selle peale, et tahame nii pentsikut asja, nagu lillkapsas ja põgenes meie juurest?
Aga kohemaid kuulsin taas lähenevat tuttavat häält meile selgitamas, et seal on sellise suurusega kapsaid ja teistsuguse suurusega kapsaid, aga millist meile vaja oleks?
Küsisin, et kas võiksin ise katsuda ja siis otsustada. Seepeale võttis too lahke mees mul küünarnukist kinni, öeldes et eks ikka saab, kõike saab, aga siis läheme ikka kõik koos riiuli juurde, muidu läheb keeruliseks tal neid lillkapsapäid meie juurde ükshaaval vedada.
Sõnadega, et: “tulge tulge, ma näitan teile,” tüüris ta meid vajaliku riiuli poole. Silver Tõnnuga liikus meile järele.
Natuke enne õige riiuli juurde jõudmist, oli tarvis läbida veidi kitsam koht, kustkohast sai edasi vaid ükshaaval läbi pugedes. Meie abiline läks ees, lastes enne mu küünarnuki lahti, mina oma koeraga talle järgi ja Silver oma koeraga kohe minu ja Jessi järel. Korraks tundsin, et Jessi tõmbas natuke äkilisemalt, kui tavaliselt poes liikudes, tundus, et koeral oli pakiline vajadus kärmemini edasi jõuda. Kuid kohe ta ka taltus, kui teda pisut manitsesin. Poole kõrvaga kuulsin, et ka Silver noomis meile lähenedes Tõnnut, et too mitte nii tormakas ei oleks, selgitades koerale, et tark ei torma!
Tundus aga et kiirustada polegi enam kuhugi. Olime riiuli juurde jõudnud, kus lillkapsad ja muud juurikad meiesuguste huviliste jaoks kenasti ritta pandud. Meie vabatahtlik saatja oli juba peatunud ja lillkapsaste riiulisse kaevunud ning korjas meie jaoks sealt innukalt välja küll suuremaid, küll väiksemaid kapsapäid.
Kaalusime Silveriga võidu neid kapsapäid oma käes ja hindasime, milline või millised lillkapsapea või -pead endaga koju kaasa võtta…
Saatja luges pealt hindasid ja leidis üha uusi kapsapäid erinevate suurustega, mida meile kordamööda pihku pistis, et me saaksime ikka kõigest korraliku ülevaate. Lisaks hindade kohta käiva info edastamisele tegi ta jooksvalt meie jaoks arvutustööd, et mis üks või teine kapsapea kassas maksab, sest lillkapsas oli tol päeval tavahinnast 25 protsenti odavam.
Mind ajas natuke muhelema. Kujutasin ette meie seltskonda: kaks pimedat mõlemal asjalikud ja mõttetargad näod ees, kummaski käes lillkapsapea. Meie kõrval tore abiline, kes tundus olevat küllaltki pikakasvuline ja tugev, kaevunud üleni kapsaste vahele ja üpris kõlavahäälselt meid informeerimas üha uutest leidudest, mis ta riiulist kätte sai, et “ho, siin on veel üks, vaadake seda ka.” Abivalmis saatja võttis oma ülesannet täie tõsidusega!
Kogu selle tohuvapohu ja muheda segaduse kõrvalt hakkas mulle korraga aga kohale jõudma ka neid hääli ja helisid, mis väljaspool meid kolme olemas olid… Taustamürast kostis helisid, mis sinna ei oleks nagu alati kuulunud. Millegipärast kriipisid need, meie kolme vestlusesse sissemurdvad helid, minu kõrvu pahaendeliselt ja tundusid natuke isegi ohtlikud! Need ei olnud kaupluse tavapäraste häältesumina juurde kuuluvad uinutavad helielemendid vaid midagi “kurjakuulutavamat”…
Olin üsna abitus olekus, kaks kätt kapsastega koormatud ja Silver samuti, rääkimata meie kolmandast seltskonnaliikmest, olime unustanud neljanda ja viienda seltskonnakaaslase…
Karjatasin meie väga meeldiva ja hästivoolava jutuajamise sisse, et “mida koerad teevad, mida nad söövad?!?!?!”
Taaskord selline tardunud hetk: kõik seisavad, lillkapsad käes ja kuulavad, kuidas koerad midagi väga rahulolevalt, üldisest tähelepanust end mitte häirida lastes, süüa krõmpsutavad…
Seljatagant kõlas rõõmsalt naerusuine naishääl, et “ei ole midagi, nad söövad porgandeid, kumbki oma, las nad söövad, neile nii maitseb ju…” Veidi eemalt kostis meieni ka laste kilkeid, et kutsud söövad porgandit!
Selle peale ärkasime meie ka elule tagasi. Kiiresti-kärmesti panime oma kokkukogutud ülearused lillkapsad abilise käeläbi riiulisse ning hakkasime oma koeri korrale kutsuma.
Aga no hilja oli juba midagi päästa, kumbki oli üliasjalikult ja eluga väga rahul olles oma porgandi kallal ametis. Kui me neid korrale kutsuma hakkasime, vaatasid nad veidi häiritult ja pisut hämmeldunult, meile otsa, et mis teil nüüd viga hakkas, vaadake vaadake edasi lillkapsaid, salat on ju vaja valmis teha…
Meie tegus saatja oli ka korraks jahmunud, kuid kogus end kiiresti ja ega tal muud öelda olnud, et las söövad oma porgandi siis lõpuni, ega nende poolikute porganditega pood niikuinii enam midagi peale hakka. Vabandas veel ise ka, et näe, tema kui nägija, ep’ pannud ka tähele, mida kutsud teevad.
Loomulikult oli terve poetäis rahvast meie saatjaga ühel nõul. Kõik, kes lähedal juhtusid olema ja seda seika pealt nägid, rahustasid mind ja Silverit, endil muhelus hääles, et mis te koeri segate, las söövad, neile nii maitseb…
Küllap on vähemteadlikel inimestel üllatav vaadata, et koerad söövad juurikaid. Pole ju Labradori hea isu neile inimestele, kes Labradoridega kohtunud pole, nii arusaadav ja enesestmõistetav, kui neile, kes Labradoridega kokku on puutunud.
Kord oli mul juhus, kus üks inimene nägi, kuidas minu eelmine juhtkoer Dora sõi kuiva leiba. See inimene vaatas seda “imetegu” suurte silmadega pealt ja ütles, et see on “Miraakelkoer” ja küsis minult õhinal, et kas ta sööks ka hallitusjuustu? Ma ei teadnud vastata, sest ma polnud seda koerale pakkunud, kuna ma ise polnud tolleks ajaks seda proovinudki.
Too vaimustusest ahhetav inimene läks käis kusagil jooksusammul ja tõi Dora jaoks umbes 50 grammi hallitusjuustu. Ärevusest ja imetlusest, et issaristike, see koer sööbki hallitusjuustu, endal avastusrõõmust käed värisemas, söötis ta mu koerale terve tüki seda delikatessi sisse! Ei pea vist üle kinnitama, et viimne kui raas läks “heategevaks otstarbeks” nimega Dora!
Minul kõrval jooksis suu vett, sest oleks ka tahtnud teada, mis maitsega see paljukiidetud sinihallitusjuust õigupoolest on…?!
Eh! Aga see selleks, jätkame käesoleva teemaga:
Mis seal ikka, seisime seal Konsumi lillkapsariiuli kõrval ja ootasime, kuni koerad, kumbki oma porgandit rahumeeli põrandal lamades krõmpsutavad ja elu naudivad. No oli piinlik, aga naljakas oli ikka tuhat korda rohkem! Mõtlesin, et võtan siis juba mõne porgandi ka poest kaasa, et maksan kassas mõne sendi rohkem, et kompenseerida hävitustööd. Ümberringi olnud poekülastajad aga olid toimunust igastahes vaimustuses ja arvasid, et ei juhtu midagi, kui see lugu ka niisama jääb. Sama meelt oli väga kindlameelselt ka meie saatja, öeldes, et pood küll kahest porgandist pankrotti ei lähe.
Igastahes võtsime siis kiiresti kaks esimest ettejuhtunud lillkapsapead riiulilt ja neli porgandit kastidest kaasa. Porgandikastid olid sealsamas maas, lillkapsariiulite ees, põrandal. Nii armsasti võrgutamas koeri, kes jumaldavad porgandeid. Ma ei imesta, kui koerad nägid porgandeid neile meelitavalt silma pilgutamas ja kuulsid neid seal kastis kutsuvalt sosistamas, et võta mind, võta mind!!!
Hakkasime astuma kassade poole, endiselt koos saatjaga kes võttis oma ülesannet meid aidata, nagu ütlesin, väga tõsiselt.
Teel kassade poole hüüdis ta kusagile natuke eemale, et kuule, mine tee seal porgandiriiuli juures ka puhtaks, koerad natuke tegid seal midagi… Sealtpoolt, kuhu suunda ta hüüdis, kostis naisterahvahäälset kuulekat pominat et jajah kohe-kohe, juba lähen!
Kassasse jõudes, tuli meil veidi järjekorras seista, kuid sealgi aitas meid meie tore saatja väga oskuslikult ja sujuvalt järjekorras õigel positsioonil püsida, ehk siis me liikusime, nagu järjekorras ette nähtud, tasapisi kassapidajale lähemale.
Lõpuks oligi meie kord.
Hakkasin siis oma südametunnistust kergendama ja alustasin juttu sellest, mida me saalis koerte läbi korda saatsime, kui meie saatja lõikas mu vabandusjutu resoluutselt läbi ja ütles, et ei ole vaja siin midagi enam vabandada ega selgitada. Kõik, kes peavad teadma, teavad juba kõike ja on toimunuga kursis, meie maksku oma kaup ja mingu rahus edasi.
Ka kassapidaja oli küllaltki muheleva häälega ja ei võtnud koerte poolt ärasöödud porgandite eest lisaraha. Maksime vaid kassas olnud kauba eest.
Kassast läbisaanuina, pakkisime oma kotid ja püüdsin muutuda nähtamatuks ja kaduda poest vaikselt. Aga meie saatja eskortis meid sirgeselgselt ning julgehäälselt edasi, poeukseni, uksest välja ja isegi välistreppidest alla.
Kartsin juba, et tuleb koju kaasa. Aga ei, siiski mitte. Poe välistrepil jäi ta meile lahke näoga järgi vaatama ja küllap ta millalgi ikka sealtki ära läks.
Mõnda aega ei osanud me arvata, kes võis olla meie tore saatja.
Korraks alguses arvasin, et ehk ongi mõni poekülastaja, tol päeval oli neid väga palju kaupluses, oli ju aastalõpu päev. Kuna poes liikumisel aga tajusin, et meid saatval mehel polnud seljas üleriideid, oletasin, et ehk oli turvamees, või mõni teine poetöötaja. Eriti, kui mõtlesime sellele, kui ülemuslikult ta koristajat porgandipuru saatis kraamima.
Selgus tuli aga peaaegu kuu aega hiljem.
Kuna vana-aastahommikul meiega see lugu juhtus, siis mitu nädalat ei tihanud ma kauplusesse koos oma koeraga sisse astuda. Mitte, et ma oleks pahandamisi kartnud, vaid “ma-ei-tea-isegi-mis-asi” mind takistas kohe pärast selle porgandiloo juhtumist sinna Konsumisse sisse astumast.
Aga siis!
Oli siin üsna hiljuti üks külm, tuuline õhtu, nagu neid viimasel ajal mitmeid ette on tulnud. Käisime mina ja Jessi ning Margo ja Roosi, jalutamas. Lasime koeri omavahel mängima ja energiat kulutama sealsamas Tartu Puukooli pargis, kus me ikka oleme koertega mängimas käinud ja millest jutu alguseski põgusalt juttu tegin.
Koduteel pargist tagasi tulles, küsisin Margolt, et kas ta oleks nõus mulle poest ühe asja kiiresti tooma. Margo oli nõus ja nii me üle hulga aja jälle sammud Kivilinna Konsumisse suunasimegi.
Ukse vahel podisesin veel omale nina alla, et lubasin küll, et ma siia poodi enam kunagi ei tule, aga eks sõnad olegi selleks, et neid süüa. Eriti suure näljaga.
Välisuksest sisse jõudes arvasin, et ma heameelega müügisaali kahe koeraga ei läheks, pakkusin, et ootan koertega väljaspool kassasid ja Margo käib kiiresti riiulite vahel üksi ära. Oli vaja tõesti vaid ühte kindlat väikest asja. Mis seal ikka hulgakesi tiirutada, kitsaste riiulite vahel. Margo aga arvas, et ta siiski läheb koos Roosiga ja nii nad läksidki, mina jäin neid müügisaalist väljapoole ootama. Ootasin seal hingevärinaga, et noh, kas tuleb keegi midagi ka ütlema… Aga ei, kõik oli väga rahulik, tavaline, üksluine argipäevane kauplusemelu.
Juhtusin kuulma mööduvate noorte juttu, kes olid näinud kaupluses koeri. Noormees ja neiu pidasid elavat vestlust koerte teemal. Noormees rääkis teadja häälega, et kes on juhtkoer ja kui palju nad tegelikult ikka oskavad. Talle vastas seepeale väga uhkehäälselt neiu, et see koer, ilmselt siis minu koer, sest nad möödusid parasjagu minust, elab meie majas! Ja et vahepeal elab seal tema majas lausa kaks juhtkoera.
Arvan, et nad pidasid teise juhtkoera all silmas Tõnissoni, kes tõepoolest vahetevahel satub lühemaks või pikemaks ajaks meie majja, täpsemalt, minu korterisse elama. Loomulikult koos Silveriga.
Tagasi tulles Margo ütles, et müügisaalis oli tulnud turvanaine ja pakkus talle abi riiulite vahel liikumisel ja kauba leidmisel. Ma päris heldisin, teeb südame soojaks ju!
Saime oma kauba pakitud ja liikudes välisukse poole, kuulsin eemalt lähenemas tuttavat häält! See hääl pulbitses rõõmust ja energiast ja lähenes meile hirmuäratava kiirusega. Hüüdis juba kaugelt tere ja küsis, et oot, kuidas teie nimed nüüd olidki.
OOOOOO! Ma tundsin ära vana-aasta viimase päeva saatja, kes meid nii võrratult aitas poes ringi liikumisel ja lillkapsa valimisel.
Minu penikene ehmus vist veidi sellisest ülevoolavalt rõõmu täis lähenemisest ja haugatas. Manitsesin Jessit, et poes peab korralikult käituma. Meesterahvas naeris ja ütles, et ei ole midagi, et see ongi koera amet: haukumine.
Kui olime tervituse-tseremooniast, sinna juurde kuuluvatest haugatustest ja hüppamistest ja muudest taolistest elementaarsetest tervitusriituse juurde kuuluvatest toimingutest veidi rahunenud, koerad oma paid kätte saanud ja kõik nimed jälle kenasti üle korratud, oli aeg kauplusest lõpuks lahkuma hakata.
Olime juba ukse suunas liikuma hakanud, kui tutvust uuendamas käinud mees küsis meilt, et kas te veel mäletate mind, mina olen ju see “Porgandionu”!!!
OOOO! Kes selle siis unustaks?!
Väljas küsisin Margolt, et kas see oli turvamees? Margo vastas, et jah, see oli turvamees!
Me läksime poest välja, näod naeru täis ja südames võrratu rõõm inimestest ja turvameestest ja porganditest ja lillkapsastest… koertest rääkimata!!!