Praad

Ühel suvepäeval oli vaja minna Tartusse. Seltskond oli meil tagasihoidlik, mina (Kai) ja Janet ning Marika koos oma juhtkoer Donnaga. Päris täpselt enam ei mäletagi, mis oli reisi eesmärk, aga see polegi hetkel oluline…

Kui jõudsime Tartusse, siis otsustasime enne bussijaamast lahkumist võtta kindluse mõttes endale viimasele õhtusele Pärnu bussile ka piletid.

Hakkasime siis liikuma, koerad otsisid ilusti ukse üles ja suundusime järjekorda otsima.

Marika ja Donna said kenasti end järjekorra sappa, aga minu Janet pani nendest sirgjooneliselt mööda, pilk suunatud sihikindlalt ühte punkti (siinkohal tahan mainida, et juhtkoerad tavaliselt grupis liikudes liiguvad sujuvalt esimese juhtkoera järgi tehes nii järgi nii valesid otsuseid, kui ka õigeid).

Järgnevalt tooksin siis ära nii öelda kujutletava dialoogi, mida Janet selles olukorras mulle väga ilmekalt kehakeelega väljendas (dubleeritud tekst):

Kai:”Janet, kus Sa lähed?!”

Tädike bussijaamas naeru mugistades :”Oioi, mul on kotis praad.

Janet:”Praad…Jajah, seda ma tundsingi kaugelt!

Kai:”Oi, vabandust! JANET!”

Janeti nina oli kui kotisuu külge kleepunud ja esimene korrale kutsumine ei aidanud, siis järgnes rakmest naksatus ja rangem hüüatus…

Kai:”Janet, tule ära!!!

Lõpuks raskel südamel kotist loobudes kõrvad veelgi rohkem vastu pead lontis ja süüdistaval ilmel…

Janet:”Miks ei või Sa kunagi minu parimate leidude üle rõõmustada koos minuga???

WP-Backgrounds by InoPlugs Web Design and Juwelier Schönmann