2. 3. aprill käisid EJKÜ juhatuse liikmed Kaili Mikk ja Kai Kuusk koos oma juhtkoerte Jessy ja Janetiga Tallinnas, Käo Põhikooli ja Päevakeskus Käo (lastekeskuse) avatud uste päeval näitamas ja rääkimas juhtkoertest.Lisaks sellele, et lapsed said koeri katsuda, küsimusi esitada, arvamust avaldada ja koos ühispilte teha, siis tänutäheks avanes meile enneolematu ja äärmiselt huvitav võimalus osaleda muusikalises teraapiatoas ja seda muidugi koos oma vahvate neljakäpalistest sõpradega.
Esmalt juhatati meid Käo Päevakeskuse koosolemise ruumist teraapiatuppa, kus oli telgi taoline väike ruudukujuline ruum.
Võtsime välisjalanõud ja koertelt rakmed ära, et tunneksime end võimalikult mugavalt.
Nn. telki sisenedes avastasime, et see on kaetud mõnusate pehmete mattide ja patjadega. Heitsime pikali ja võtsime sisse mugava asendi. Janet ja Jessy pikali kohe ei heitnud vaid istusid ja jälgisid, mis toimuma hakkab. Saabus vaikus ja varsti oli taustaheliks mahedad ja vaiksed loodushelid ning vähehaaval hakkas ümber telgi kostuma juurde teisi naturaalselt tekitatud helisid.
Esimese helina meenub linnusirin, mida tekitatakse veepilliga ja kuna see linnuke laulis ümber telgi igas suunas, siis olid koerad alguses päris elevil, et kus see “linnuke” siis ometigi on ja miks ma teda ei näe…? Peagi lisandusid ka muud kõikvõimalikud hääled ja helid ning varsti said Janet ja Jessy aru, et ohtu pole ja võib täitsa rahulikult pikali heita.
Kui pikutasin seal nn. telgis, silmad suletud ja mõnus padi pea all, siis tekkis mul kujutluspilt sellest kuidas looduses kõik kulgeb: alguses on vaikne, kõik toimetavad oma tegemisi, linnukesed laulavad, sipelgad teevad vaikselt tööd, mõni puuleheke liigub tuule iilis, kui aga eemalt äkki hakkavad kostuma ähvardavad tormihääled. Tõuseb vali tuul, linnulaul katkeb, vesi ja tuul hakkavad mässlema ja tormituuled rebivad lehti, kõik loomad ja putukad jooksevad peitu suure tormi eest. Peale tormi, kui kõik on vaibunud on loodus enneolematult vaikne ja kuskilt kaugelt hakkab uuesti kostuma see sama väike erksa kõlaga laululind, sipelgad on välja tulnud ja siblivad veel kiiremini ringi, et võimalikult kiiresti saaks tormikahjustused likvideeritud ning päike on tulnud pilve tagant välja ja kuskil eemal paistab vikerkaar…
Muusikateraapia lõpupoole saime natuke ka päris vihma osaliseks, mille peale Janet püsti tõusis ja täiesti selgesti andis perenaisele märku, et aeg on ära minna, sest tundub, et hakkab sadama. Seevastu juhtkoer Jessy oli muusikateraapia ajal vajunud sügavasse magusasse unne ja ei lasknud enam ennast millestki häirida ega segada. Isegi siis mitte, kui perenaine Kaili arvas, et nüüd võiks hakata liikuma ja kõik teised olid muusikatelgist lahkunud, norskas Jessy täies südame rahus edasi.
Oli äärmiselt kogemuste rohke ja õpetlik päev ka Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingule ning tänutäheks said Janet ja Jessy koerte küpsiseid.
Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing tänab Käo Põhikooli ja Päevakeskus Käo vahvat kollektiivi selle toreda päeva ja vastuvõtu eest!