Kord ootasin oma targa ja tubli juhtkoer Doraga bussipeatuses, loomulikult bussi. Varsti tuligi buss ette. Tookord aga sõitsid meie tänavatel veel nood kenad kollast värvi Ikarused. Meile sõitis ette buss, mille esimesi uksi poolitas juhikabiini sein. Seega, ühest uksepoolest said sisse-välja liikuda reisijad, teisest uksepoolest bussijuht. Et oli palav päev, sõitis bussijuht juhikabiini uks avatuna. Kui buss peatuses seisma jäi, jäid esimesed uksed täpselt meie ette. Koer loomulikult valis esimesed uksed. Astusime kärmelt bussi ja kui juba olin bussis, kuulsin kuidas muhe meesterahvahääl selgitas koerale:”Sõbrake, see ei ole õige uks, kas tulid bussijuhile külla või …?” Mina muidugi kiirelt vabandama ja tagasikäik välja, et õige uksepool üles otsida. Tavaliselt lasen koeral rihma otsas vabalt bussi siseneda minu ees, et me ei kiiluks kahekesi uste vahele kinni, kui korraga trügime bussi sisemusse – nii ka seekord. Kuna väljudes kitsaste olude tõttu pidin ise esimesena välja astuma ja koer minu järel tulema, siis astusin kohe uksest välja tagasi, tõmmates koera kergelt rihmast, et ta mulle järgneks.
Järgneski …
Aga kuidas? Nimelt oli ta kiiresti end kõige ohutumasse paika seadnud, bussijuhi istme kõrval oleva tabureti alla. No, et ta kellegile ette ei jääks. Tavaliselt juhtkoer leiabki endale võimalikult sekeldusi mitte tekitava koha, kus ta ei sega kedagi ja ka ise haiget ei saaks, kui keegi teda märkamata, kogemata talle käpa peale võiks astuda. Tookord mu koer järgnes mulle sõnakuulekalt, bussijuhi kõrval olnud taburet seljas. No polnud ju kiiruga enam aega seda seljast maha panna ….