Eks juhtkoera elu on kord juba selline, et minna tuleb ka sinna, kus võib olla ütlemata igav. Mida teeb üks juhtkoer sel ajal …?
Loomulikult laseb silma looja. Minu esimesel juhtkoeral Karmenil oli aga komme sügavasse unne vajudes valju häälega norsata. Nii juhtus päris sageli, et lektor, kes auditooriumi ees loengut pidas, võis varsti kusagilt korraga valjut norinat kuulda. Kuna Karmen põõnas “vaikselt” laua all ja lektor teda ei märganud, siis tekkis tal muidugi mõte ja küsimus: “Kas mu jutt on tõepoolest nii igav, et rahvale juba une peale ajab?” Mõne aja pärast, kui lektor mu koera nägi, tuli asjasse ka selgust ning süüdlane ilmus välja. Teistes, kes seda juba teadsid, kutsus see esile alati tõelise naeru, aga mõistagi oli loengupidaja tuju hea, sest keegi kuulajaist ei olnud siiski magama jäänud ja ta võis oma ettekannet rahulikult jätkata.