Järgnev lugu kirjeldab hästi seda, et mismoodi hakkasin mina usaldama oma juhtkoera.
Janet on minu päris esimene juhtkoer ja olin temaga käinud tolleks vahejuhtumiks päris iseseisvalt 4-5 kuud. Olime terve päeva ringi kõndinud ja oli viimane aeg sammud kodupoole seada. Kodutee oli meile selle lühikese ajaga ilusti selgeks saanud ja õigete tänavate ülesotsimine ning maja tuvastamine ei valmistanud erilisi probleeme. Kuna elan eramajas ja maja asub tänavas, kus pole eraldi kõnniteed, vaid kõndida tuleb mööda autoteeäärt, siis väga hoolega kontrollisin, et Janet ikka püsiks teeservas. Vähemalt ma üritasin seda …
Keerasime kodutänavasse ja seal ma tavaliselt valisin kõndimiseks vasakpoolse teeserva ja nii ka tookord, ehk et juhtkoer oli murupoolsel ja mina sõidutee poolsel alal. Ma tuletan meelde, et kõik praegune jutt on kirja pandud nii nagu mulle asi tol hetkel tundus…
Kõndisime natuke maad edasi, kui äkitselt tunnen, et ma kõnnin muru peal ja loomulikult ma kohe kamandasin Janeti tee peale tagasi ja nõksatasin teda rakmetest paremale (juhtkoer kõnnib alati vasakul pool ja juhtkoerakasutaja hoiab vasaku käega rakmetest kinni) ja kuna Janet tiris mind vasakule, sinna kus muru oli, siis mina omakorda tirisin vastu teda paremale ja muudkui korrutasin:”Mine tee peale ja ei nuhi!” Nii me siis kõndisime päris mitu meetrit ja aina tugevamini tiris mind vasakule ehk murule ning lõpuks ma vaatasin, et nüüd aitab, et koer ei kuula üldse sõna ning tegin tugevama tagasitõmbe rakmetest paremale ja sel samal hetkel lendasin ma sügavasse kraavi , mis oli täitunud sügisvihma ja maha langenud puulehtedega (kusjuures enne kraavi lendamist oli mul seljas lumivalge jope).
Selgituseks: oli tekkinud väike segadus, ehk et kõndisime hoopiski paremal pool teeserva ja kuna Janet märkas, et ma kõnnin murul ja kraavile ohtlikult lähedal, siis tema eesmärk oli mind tõmmata vasakule, et jõuaksin muru pealt tee peale, aga kuna mina olin oma mõistuse kohaselt vasakul pool, siis olin päris kindel, et koer tahab lihtsalt murul ringi nuuskida ja seetõttu tõmbasingi teda paremale.
Mina sain suure ehmatuse osaks ja elu eest püüdsin koera rakmetest kinni hoida ning Janet tiris mu kraavist välja, kuigi poolenisti tõmbasin ka tema kraavi.
Ma kujutan väga elavalt seda Janeti pilku ette, kui ma lõpuks sain kraavist välja. Justkui ütleks :”HULL!” Aga loo moraal oli minu jaoks see, et pean usaldama oma juhtkoera ja kuigi alati ei õnnestu see usaldamine, siis tuletan endale meelde, et MINA olen see pime siin ning ei tasu nägijaga vaielda!