Luna – esimene juhtpuudel Eestis

Eesti Pimedate Liidu poolt väljaantava ajakirja “Valguse Kaja” kevad /suvi numbris avaldatud artikkel Eesti esimesest juhtpuudlist.

Kuningpuudel Luna

Luna – esimene juhtpuudel Eestis.

“Miks te mõnitate puudlit?!”, kuulsin endale suunatud pahast küsimust vene keeles.
Olin juhtkoeraõpilase puudli Lunaga treeningmarsruudil ja ei saanud aru, mida ma selle naise arust valesti teen. Jõudsin vaid õhku ahmida, kui järgnes hariv loeng, et puudlid on dekoratiivkoerad ja nende koht on diivanil ning kas ma siis ei  tea, et hoopis labradorid on juhtkoerad. Tema teab täpselt, sest tal endal on kaks väikest puudlit, kellega käib näitustel ja võidab tiitleid.
“Läänes kasutatakse suuri kuningpuudleid ka juhtkoertena”, sain lõpuks sõna sekka poetada.
Tädit see vastus ei veennud ning ta riidles minuga edasi, koer on valesti pügatud ja üldse valesti peetud.
“Aga nõukogude ajal kasutati suuri ehk kuningpuudleid teenistuskoertena”, teatasin ma lõpuks kategooriliselt. Nüüd oli tema kord õhku ahmida, mida ma kohe ära kasutasin, et kiiresti lahkuda. Ma poleks ju suutnud vastata küsimusele, et mis ametis ja kus täpsemalt. Tsirkuses ehk ikka kasutati, põhjendasin ma mõttes  endale. Puudlid olid ju kaua aega tuntud kui tsirkusekoerad, kuigi algselt olid nad siiski linnujahiks mõeldud, tõid lastud linnud nii maa-alalt kui veest peremehele kätte.
Vees töötamiseks pügati puudlid eriliselt, rindkerele jäeti kopsude kaitseks, nagu ka käpaliigeste ümber karvad kasvama, kuid tagakeha tehti paljaks, et kergem ujuda oleks. Praktilisest pügamisviisist on tänapäevaks välja kasvanud mitmed eputavad näitusesoengud.
Puudli karvkate on omanäoline, ta ei aja karva, muudkui kasvab ja kasvab ning teda tuleb pügada, samuti aeg-ajalt põhjalikult läbi kammida. Tänu niisugusele  karvale ja erilisele nahale ei tekita puudel inimestele, kellel on koerakarva vastu allergia, haigusehoogu. Seetõttu on arenenud riikides, kus allergia elanikkonna seas jõudsasti kasvab, hakatud juhtkoertena kasutama suuri puudleid. Ka meie pöördusime selle tõu poole just seetõttu, et juhtkoerakasutaja Marika pereliikmel on allergiaprobleem. Nii et näitusekarjäär ja diivanitsempioniks olemine, nagu tädi tänavalt puudlile ainuõigeks pidas,  jääb Lunal ära. Seevastu võivad nad tulevase perenaisega hoopis juhtkoerte võistlustest osa võtta ja seal särada.

Kui mulle tehti ettepanek koolitada üks allergiat mittetekitav koer, olin kohe nõus. Ainuke mure, et tuli leida juba õpetamise-eas olev puudel, sest Marika vana juhtkoer Donna, tõult saksa lambakoer, oli juba eakas ja väsinud. Kuna Eestis kaasajal praktiliselt kuningpuudleid enam ei kasvatata, siis hakkasime sobivat kandidaati välismaalt interneti teel otsima. Suur oli minu rõõm, kui leidsin Peterburist õnnetu aretaja, kes oli sunnitud kaheksa kuuseks kasvatatud hõbepuudlist loobuma, kuna kutsikas polnud hakanud halliks muutuma.
Asi on selles, et seda värvi puudlid sünnivad mustadena ning peaksid kuuendaks elukuuks vähemalt heledamat halli tooni olema. Niisiis praagi värvi pärast otsiti koerakesele uut kodu. Kuna töökoera värvil pole mingit tähtsust, olgu ta või kõikides toonides siiruviiruline, siis olime õnnega koos.
Telefoni teel said “käed kokku löödud” ning Natalja sõitis Venemaale. Peagi saabus Eestisse pikast teekonnast läbiraputatud, autosõidutalumatusest ilane, peaaegu shokkis noor loomake, kellest pidi saama julge, transporti taluv, tark, marsruudil probleemidele iseseisvalt lahendusi leidev juhtkoer.
Kui Natalja ta mulle üle andis, olin kimbatuses. Kas meie ettevõtmine ikka õnnestub? Kutsikas oli küll Peterburist pärit, kuid ta kasvas linnaäärses eramajas ja polnud ei võõrastega ega linnameluga harjunud. Kõige magusam sotsialiseerumisaeg, kuni neljanda elukuuni, oli jäädavalt möödas ning ma olin õigustatult murelik. Samas oli põnev tegeleda tõuga, keda varem õpetanud polnud ja ma hakkasin õhinal tööle.
Tutvumine minu teiste koertega läks Lunal valutult, kassidega oli rohkem tegemist. Kui toakõuts uustulnukat ei kartnud, siis teadmine, et ka teised, vabaduses lippavad ja parkivate autode alla peituvad kassid tuleb samuti rahule jätta, tuli puudliteismelisele päris visalt. Jalutuskäikudel pidin veel sedagi selgitama, et kõik prügi, mis vedeleb Lasnamäel, ei tule üles korjata, et ta pole mitte “Teeme ära” talgute meeskonnas.
Kui koduümbrus ja seal valitsev seadus selgeks sai, siis hakkasime tegema suuremaid ringe. Minu üllatuseks kohanes noor loomake uue olukorraga kiiremini, kui ma lootagi julgesin. Tegelikult tegid poole tööst ära minu teised koerad, kelle eeskujul ja toel Luna enesekindlus võõras keskkonnas kiiresti kasvas. Alguses käisimegi linnaliini bussidega sõitmas ja linnaga tutvumas koos teise, kogenud koeraga. Varsti aga võtsime pikki reise ette juba Lunaga kahekesi.
Käisime temaga ka paljudel erinevatel üritustel, näiteks Tallinna Puuetega Inimeste Kojas esmaspäevastel abikoertega kohtumisõhtutel. Korduvalt kohtusime ka puuetega lastega Mustamäe koolis, sõitsime uue rongigaTürile tulbifestivalile, tegime kaasa Käpakäigu, osalesime erivajadustega laste laagris, mitmetel
juhtkoerte üritustel jne jne.

Aasta kahe kuuselt hakkasin Lunale õpetama juhtimistarkusi. Õppimisvõime on puudlil väga hea. Eriti kerge oli Lunale õpetada takistustest mööda viimist, kuna ta juba loomu poolest tahab neid vältida.
Olen Luna arenguga väga rahul, ta lausa hämmastab mind. Hämmastab puudlina, sest labradorist erineb ta siiski tunduvalt. Luna on keskmisest labradorist pehmema iseloomuga. Tema suhtes tuleb kasutada nõrgemaid mõjutusvahendeid, järelikult saab selle tõuga hakkama ka inimene, kellele käib energiline ja jõuline labrador üle jõu. Puudel on alalhoidlikum ja ettevaatlikum, kõrvaliste inimestega sõprust ei otsi, neid ülevoolavalt ei tervita. Oma inimesse, juhtkoerana siis
treenerisse, kiindub puudel väga ja seetõttu on teda raskem koerakasutajaga kokku õpetada.
Õnneks on Marika, tema uus omanik, teinud Lunaga mitmeid tutvumisretki. Üks põnevamaid oli Maijooksul seitsme kilomeetri pikkuse käimisdistantsi läbimine. Omapärane tööjaotus oli meil Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu suvelaagris, kus koerad vabalt ringi liikusid. Seal viibis Luna suurema osa ööpäevast treeneri seltsis, kuid söögikordadel otsis Marika üles.

Algus on tehtud. Septembrist hakkab Marikal ja Lunal tõsine kokkuõpe ning seejärel iseseisev töö. Loodan südamest, et sellest koostööpaarist saab väga hea tiim nii tavaelus kui ka võistlusradadel.

MTÜ Abikoerte Keskus
Juhtkoeratreener Anu Lokke